MEIU MÜNT
„… JA RÕÕM … JA RAHU …“
Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis 29.07.-14.08.2011


Meiu Münt esitab oma näitusel valikut maalidest ja maalilistest
joonistustest, mis mõtisklevad leebe ettevaatlikkuse ja hinge
puudutava süngusega inimeksistentsist kui purgatooriumist.
Töö, maa ja selle valu, üksindus, haud, kartulisalati valmistamine
ja veel natuke und. Mõned elavad selle üle ja teostavad end,
paljudest saavad zombied.
Kas rõõm… või rahu, või mõlemad – igal asjal on oma aeg.

---
päevadel ja aastaaegadel polnud enam selget vahet
päike tõusis tumedana linna tagant ja veri kaotas üleöö värvi
polnud enam soe ei külm
õhukeste kardinate taga olid jääs aknad ja
pime lumi ja nõgine taevas
vastu valgust sadas suuri musti helbeid
kapis hingasid liigutasid ja sosistasid noorelt surnud ema riided
voodis nutsid uneootel lapsed
vannitoas ulgusid pisaraist külmad kanged veetorud

soe lõhnav roheline kevadine vihm ja
tuule lohutav hääl puude ladvus
on veel paljude kuude taga

tapeedil õitsevad ikka needsamad kirjud lilled

---

me läksime ja matsime ta maha

haua peale panime kivi ja lilled

kivi polnud suur

muidu rõhunuks liiga raskelt rinda

läksime

matsime

panime kivi ja lilled

palju lilli

valged ja roosad

punased ja sinised

lillad ja kollased

liiliad ja roosid

nelgid ja krüsanteemid

ja rohelised oksad

elupuu ja kuusepuu

et poleks nii kole

et poleks nii punane muld

nii hall lumi

et oleks ilus

---

ta tuleb koos esimese lumega
hõre peenike ja hall
ta keerutab teedel ja
majade vahel
ta paistab pühapäeva pärastlõunal
koos valge jaheneva päikesega
ta peidab end sooja varasügise varjudes
raudteesilla all
pika kõhna mehe selja taga
ta ootab sind kuumas ja tuuleta juulis
Tartu-Võru maanteel
bensiinijaamas
hetkeks tunned sa ta lõhna
näed teda tahavaatepeeglist
ta märkab sind
ta järgneb sulle
ta on su kõrval
ta võtab sul käest
lahti enam ei lase
ära enam ei lähe